Jaapani sõna karaoke on nüüd mitte ainult Jaapani sõnaraamatutes, vaid ka Inglismaal väljaantud The Oxford English Dictionary ja veel mujal maailmas väljaantud sõnaraamatutes.
Karaoke on Jaapani ärimeeste tüüpiline ajaviitevorm. Nad kogunevad pärast tööd kolleegidega baaridesse, võtavad mõned joogid ja laulavad populaarseid laulusid karaoke saatel. Karaoke on olnud inimeste ajaviiteks alates selle leiutamisest, umbes 30 aastat tagasi ja on saanud Jaapani ühiskonnas üheks lahutamatuks osaks ning buumina levinud ka kaugemale.

"Karaoke" on jaapanikeelne liitsõna lühend: "kara" tuleb sõnast "karoppo", mis tähendab tühi ning "oke" on lühend sõnast "okesutura", mis tähendab orkester.
Tavaliselt koosneb populaarne muusika orkestrisaatest ja laulust (või instrument). Muusika salvestus (plaadile, lindile jne), mis koosneb ainult orkestrisaatest, sai nimeks "karaoke".
Nüüd on laialt tunnustatud, et karaoke kasutamine algas Jaapanis, Kobe linnas, ühes baaris.
Räägitakse, et üks rändpillimees-kitarrist ei tulnud mingil põhjusel ühel õhtul esinema ning baari omanik võttis salvestatud orkestrisaate, pani mängima ja lasi inimestel ise laulda ning nautida oma esinemist.
Isegi siis, kui see on legend, võib pidada seda karaoke alguseks ning mis muutis karaoke üheks kaubanduse osaks ja populaarseks kogu Jaapanis.

Nagu on kombeks öelda Jaapanis, tulevad uued suunad kõik Lääne- Jaapanist. Jaapani esimene supermarket ja sauna rajati Kansai piirkonnas. Kansai omab üksteise järel unikaalseid ärisid ning tooteid nagu kiirnuudlid või piletiga automaatväravad. Kansai linnade hulgas oli eriti Kobe linnaliku õhkkonnaga.
Samuti öeldakse, et mood tuleb Kobest ja noorte naiste moodi tuntakse enne Kobes ning hiljem Tokios. Moe kauplused jälgivad naiste moodi Kobes.
Ajast, mil Kobe sadam avati rahvusvahelisele kaubandusele, 1868. aastal, Meiji taastamise eelõhtul, on ta olnud juhtivaks teenäitajaks rahvusvahelises kaubavahetuses. Paljud välismaalased on tulnud elama Kobesse. Lääne stiilis elukohad, kus välismaalased elavad, asuvad Kitano-cho-s. Seal toimuvad igaaastased jazzfestivalid, mis näitavad, et Kobe on jazzmuusika fännide meka. Lisaks võtavad paljud välismaalased osa Kobe Festivalist. Teadaolevalt elavdavad nad festivali paraadi samba ja tantsudega. Selline muusikaline kalduvus võis olla ka aluseks karaoke sünnile.

Jaapanlane armastab pidutseda. Muistsest ajast saati muutis pidutsemise elavamaks see, kui keegi pidutsejatest hakkas laulma ja teised hakkasid laulurütmis kaasa plaksutama. Ei olnud tähtis, kas laulja laulis hästi või halvasti. Ja kui tal oli ka raskusi viisipidamisega, tekitas see naerusähvatusi ja muutis selle peo lõbusamaks.
Nagu jaapanlastel kombeks, on nad õilsad kuulates teiste laulmist. Nad võivad vabalt ise laulda teiste ees, tundmata kuulajate soovimatust. See on ka üheks põhjuseks, miks karaoke on Jaapanis nii laialdaselt levinud.
Karaoke sündis lustilises öös, Jaapani majanduse tõusu perioodi lõpu poole. Kuni selleajani olid inimesed harjunud kuulama populaarseid laulusid raadio kaudu, tellides oma lemmikloo telefoni teel. Ometi võis olla karaoke nii mõnelegi jaapanlasele ebaloomulik, kes olid harjunud laulma laulja järgi.
Niisiis ilmus karaoke lavadele. Hoides mikrofoni käes ja lauldes orkestrisaate järgi, võid sa tunda ennast nagu professionaalne laulja. Ja kui veel teised külastajad ergutavad sind tugeva aplausiga, oled sa topelt õnnelik. See innustabki inimesi lavale tulema ja laulma.
Ühiskonnas, kus on palju stressi, on see hea võimalus ennast värskendada. Tulenevalt sellest leviski karaoke kiiresti Kansai-st üle kogu Jaapani.